Petukaup

...
Räägivad, et kevad on käes.

No mina ei usu. Kütan ahju ja mõtlen, mis nad ometi räägivad.

Vaatan aknast välja... ja ikka ei usu.

Mis mõttes et kevad on käes?

Petukaup!

...

Endiselt veider

...

Juba jupp aega olen mõelnud, et lõpetan pangas ajakirjanduse otsekorraldused. Mulle on kingitud mõned ajakirjade tellimused  ("Eesti Naine", "Eesti Loodus" ja "Horisont"), mis hetkel toimivad, ise tellisin mingi soodukaga "Kroonika" (põhjalik telekava). 

Eesti Päevalehte tellin ka 4 kuu kaupa. 

Nii et lugemist kuhjaga.

Mõtlesin, et teen seda sujuvalt.

Otsekorraldustest loobumise.

Üks korraga... aga raske oli otsustada, millest alustada. Kas sellest, mis käib korra nädalas või sellest, mis korra kuus.

Kui siis mingi päev neti-panka sisse läksin, et vaatan ja mõtlen... osutus asi väga lihtsaks. Üks ajaleht oli kuutasu sisse kasseerinud kaks korda.

Veider!

Kuna mingit selgitust polnud, vormistasin loobumise ära. Kaua sa ikka edasi lükkad.

See oli eelmisel nädalal.

Jäi veel 3 ajalehte - ajakirja.

Sel nädalal võtsin  järgmise nädalalehe... tegin südame külmaks ja lõpetasin lepingu.

Nüüd on veel alles "Naisteleht" ja "Eesti Ajalugu". Kummast loobuda? Mõlemast veic kahju. Aga tegelikult juba miski paar kuud tagasi tegin otsuse... kui "Naistelehe" kaanetüdruk oli tisse kergitav A.S. ja "Kroonika" esikaanel L.K. lesk Heli.

Aga "Eesti Ajalugu" ... las tiksub edasi.
Kunagi oli tal teine nimi.
"Elukiri".

Ajakiri, mis on mul käinud päris esimestest numbritest alates. Aastast 1999.

See on esimene lugu.
Mis tervikuna nagu polegi eriti veider.

No ja veel... lugu kohalikus pealinnas nädal-paar tagasi.

Läksin Maksuametist küsima, kas sel aastal koos kaasaga deklaratsiooni esitada ka saab. Lootus oli hinges, aga mõistus ütles: ära mitte loodagi! 

Nii oligi. 

Varem sain tuludeklaratsiooniga piisavalt tagasi, et maksta hulga hektareid maamaksu.

Proua maksuametist uuris mu sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutas pisut paberi peal. Ja avaldas arvamust, et ma pean hoopis juurde maksma. Mis polekski niiväga võimatu, sain ma ju üle kolme kuu nii palka kui pensioni. 

Mis teha, mis teha!

Ametnik tegi ettepaneku, et tehku ma oma deklaratsioon ka kohe ära. Kui juba siin olen.

Miks ka mitte. 

Maksuameti lehele jõudnud, vaatas vastu meeldiv üllatus... tagastatakse 56 eurot.

Ametnik polnud sugugi nii rõõmus, tema oli kindel, et ma oleks pidanud juurde maksma. Tema arvutuste põhjal.

Mitu korda veel kontrollis üle.

Minust ta jäigi seal paberi peal liitma-lahutama. 

Eks ma natuke mures olen.
Äkki tõestaski ära, et tema oma arvutustes ei eksinud.

Aga veider ikkagi.
Kuidas see Maksuamet ikka tagastas, kui hoopis mina oleks pidanud tagasi maksma ;)
...

Lükkaks aga edasi

...

Nii mitu asja tiksub kuklasse, et tee ära-tee ära. Muudkui lükkan edasi. Ja lõpuks on juba nii, et ära tee-ära tee. 

Täna tegin nimekirja lootuses, et kui näkku vaatab, siis ehk teengi.

Väga hästi toimib.

Juba on neti-pangas veel üks ajakirjanduse tellimus ja püsimakse lõpetatud.  Esimese tegin siis, kui avastasin, et ühe ajalehe makse oli jooksval kuul kaks korda maha läinud.

Otsustasin, et hakkan pigem raamatuid lugema, tänase seisuga siis kaks nädalalehte maksmisest maas. Kuna praegu ikka veel postkasti tulevad, ei oska kinnitada. Et kas loen raamatuid rohkem või ei loe. 

Üks kriminull on öökapil ootamas... aga siin on pigem põhjus see, et kui kätte võtan, on magamata öö ja tegemata päevatöö kindlustatud. 

Pole nagu õige aeg.

Ja siis registreerisin end reisile. 

Tähtaeg oleks kukkunud 21.03, ja tundes ennast, registreerun ma alati viimasel minutil... või mõni minut hiljem. Kui muidugi õnnestub, mõnikord jääb registreerimata. 

See on nüüd ka tehtud!

Ja siis helistasin kingsepale. 

Olen seda kõnet hulk aega edasi lükanud, tegelikult ma algul ei mõelnudki, et võiks helistada. Lootsin vist sellele, et satun pealinna ja lähen küsima. Nimelt avastasin, et spets-tellimusel tehtud sisetald jäi tõenäoliselt just sinna. Saabas oli küll 5+ korda tehtud, aga puuduva talla avastasin paar nädalat hiljem... ja sellest on ka juba kuu aega möödas. Ma veel ei tea, kuidas asi laheneb, paluti poole tunni pärast uuesti helistada. Seda tean küll, et kui ilma olen, siis võin eeskätt ennast süüdistada. Et ise talda välja ei võtnud, et kohe ei kontrollinud ja et terve igaviku hiljem otsima hakkasin. 

Aga õnne võib ju ka mõnikord olla ;)

Nüüd on veel nimekirjas sõna pensionipäring. Nimelt tegin kunagi Sampo panka mingi III samba. Seda panka enam ei ole, ma isegi natuke olen juba luuret teinud. Sampo - Danske - LHV. Kümmekond päeva tagasi sain ühe telefoninumbri... ma pole veel helistanud. 

Nimekirjas on, aga ehk annab veel edasi lükata.

Homme helistan. 

Täna... täna räägin veel selle muheda häälega kingsepaga.

Võimalus, et nemad on ülearuse talla ära visanud, on suurem, kui võimalus, et pank märkab mu nö ülearust raha, mille vastu pole ma pool aastat huvi tundnud, ja selle ära kaotab.

Mis on linnukesel muret...

...

Kirjaread ja kirjavead

...
Kes kus millal kuidas emakeelepäeva tähistab.

Mõned kirjutasid etteütlust. Kell 10.30

Mõned lugesid lugemisketis Tammsaare loomingut.

Petseri koolis oodatakse homme külalisi Eestist, teiste huvitavate inimeste hulgas Anu Raud. Raadiost kuulsin.

Neti-uudiseid lugesin ka.
Seal oli õigele keelekasutusele  (kui poliitika ja kopeerimine välja jätta) viitav artikkel.

Kõige naljakam, et artikli pealkiri oli ka kirjavigane.

Ega ma ise parem ole.

Kuulasin seda e-etteütlust.
10 minutit kuulasin, 20 minutit kuulasin. Siis võtsin esimese kättejuhtuva paberilehe ja kirjutasin ka.

Loomulikult jäin ajahätta, kuigi olin teksti juba x kordas kuulnud, jäi kümnest minutist napiks. Viimasel (kolmandal) kuulamisel oli tegu, et puuduvaid sõnu vahele mahutada.
Kuna oli tunne, et kell 11 peab valmis olema, ei jõudnud üle ka vaadata. Ehk oleks mõne vea avastanud... aga võimalik, et hoopis juurde tekitanud.
Olgu nii nagu on.

Ja loomulikult oli mu etteütlus kirjavigane.

spaakeskus  (mina kirjutasin spa-keskus)
tohuvabohu (mul tugev p)
hitt-teosed (mul oli hit-teosed)

aasta tegija (kirjutasin kokku)
rõõsakoorevõi (mul oli rõõsakoore või)
Heade mõtete linn... kirjutasin suure algustähega (lugupidamisest!)

eksaminand oleksin kirjutanud tugeva t-ga, aga kõrv ütles, et peab olema nõrk. See läks siis õnneks.

Koma ega otsese kõne vigu ei olnud.

Kahju, et õige teksti juures hindamisjuhendit ei olnud! Ehk oleks ikka kolme kätte saanud, igatahes on arenemisruumi.

Pildistasin maha ka, aga ära ei saatnud. Häbi oli oma kiiruga kirjutatud emakeelt teistele näidata ;)
...

Lihtsalt läks

...

10 päeva tagasi läks Arvi haiglasse. 

Lihtsalt läks. 

Mitte niisama haiglasse. Õendusabi osakonda läks. 

Et veidike meditsiinilist kontrolli ja tuge saada.  

Lihtsalt... oli võimalus ja läks. 

Paar päeva hiljem helistati omastele ja öeldi.

Et läks. 

Igavikuteele.

Lihtsalt läks.

Me pole selleks kunagi valmis... kuigi peaksime olema. Alati valmis. 

Et aeg, mis antud, on otsa saanud.

Onudest kõige vanem, oli 17, kui mina sündisin.

Kui nüüd mõelda kümmekond esimest asja, mis meelde tuleb.

Tänu temale on minu jaoks läbi aja olnud oluline aastaarv 1936.

Tema sünd oli tema vanematele suur rõõm, ikka esimene poeg.

1937

Vanaisa andis oma raadiotehasele poja nime.

Oma sünni kuu ja päeva kohta arvas onu, et see on läbi aegade väga tormiline ja traagiline olnud: ENSV teke, tuumapomm, augustitorm.

Pikk ajajärk tema elus oli seotud ajakirjanduse ja raadioga... ja mitte ainult seos raadiotehasega. Hoopis saateid seadnud ja kuuldemänge toimetanud.

Lapsena olin kui takjas ja tüütasin teda sõnadega: onju, onju, onju. Suur asi oli, kui vastuseks nõusoleku sain.

1957

1991. aastal olime koos Rootsis, täpsemalt: kui meie Rootsi jõudsime, hakkasid nemad Mallega tagasi Eestisse tulema. Aga koos olemise ja koos nautimise aega oli ka.

Tema 70. sünnipäeval sündis meie perre esimene tüdruk-lapselaps (poiss-lapselaps oli juba olemas).

Mul on temast vähe pilte, sest pikk periood tema elus oli fotoaparaat just tema käes. Tänu sellele on mul aga teatud eluetapist hulk kvaliteetseid fotosid.

Ja hiljem sain ma omale tema aparaadi "Fed".

Arvi oli meie pulmas fotograaf.

Aga 12 aastat enne seda sain mina osa nende pulmapeost.

Hoolimata kinnitusest, et mälu on viletsaks jäänud, leidus tal igal koosviibimisel ikka mõni anekdoot või nali elust enesest.

2012

Mul jäi talt üks küsimus küsimata. Et kas see pilt ikka on vanaisa autost EW ajal.

Aga kindlasti mitte ainult see küsimus.

Kas tõesti nii lihtne see ongi?

Arvi-Ülo.

Et oli... ja enam ei ole.
...