laupäev, 12. veebruar 2011

Rattad tegid rat-tat-taa...

...
Rattaga või rattatata?

Tegelikult on jalgrattal minu elus ikka väga oluline roll olnud. Ratas andis vabaduse.

Linnalapsena mul ratast ei olnud, suviti vanaema-vanaisa juures maalapsena aga alati.

Minu esimene ratas oli ratas, millega minu ema lapsena sõitis. Esimese EW-aegne hea Rootsi (?) ratas. Ma ei mäleta, et ma jalgrattaga sõitma oleks õppinud. Minu meelest olen ma alati seda osanud.


Selle punase ratta saatus oli kurb. Ta lihtsalt varastati ära pärast seda, kui ühed kuldsed käed talle uue elu ja väljanägemise olid andnud.
Aga see oli juba hiljem.

Mina olin temast välja kasvanud (õieti olid väiksemad peale kasvanud) ja sõitsin vanaisa musta meestekaga. See oli ikka väga naljaks vaatepilt, kui lapsed meesterattaga pulga alt sõitsid. Ma ei mäleta, et mina seda oleks osanud, seks ajaks olin ma juba nii suur, et sain ka üle pulga. Aga lihtsalt tuli see pilt silme ette :)
Vanaisa rattaga sai igal pool käidud. Poes. Kinos. Piimal. Sõbrantsi juures. Seenel ja marjul.

Edasi tuli juba päris oma ratas. Kaasa ostis. Vene oma ja meestekas. Ka punane.
Omamoodi vabaduse andis seegi ratas. Ette pulga peale sai kruvitud metallist iste lapsele. Kuna selleks ajaks olin juba järeltuleva põlvega tihedalt seotud, siis kuhu sa lapse jätad, kui minna tahad.
Ja loomulikult ma tahtsin minna.
Vanaema-vanaisa juurde, poodi, metsa seenele. Kõik sama, mis lapsepõlves. Nii me siis koos käisime.

Need vanad Vene rattad olid (on) ikka päris head rattad. Eeskätt muidugi vanaisade omad. Sõbrants sõidab enda vanaisa omaga senini. Ja kuidas sõidab! Mina järgi ei jõua... ja kumbagi nagu tunnistada ei taha. No et kas olen ise vilestam või on seda minu ratas.

...
Mina sõidan poja rattaga. Jälle punane. Väga hea ratas on, ainult peale minna ja maha tulla on veidi problemaatiline. Kui ikka meestekas ja raamiga, ja raam naba kõrgusel. Kui juba peal oled, siis on suurepärane!


Aga midagi on ikka muutunud ka. Poodi ma rattaga suurt enam ei lähe.
Metsa mõni kord.
Sõbrantsi juurde.
Sellised väiksemad ja mugavamad otsad.

Mõttes on, et tuleb sõiduriista vahetada. Ma ei mäleta, et ma lapsepõlves 3rattalisega olen sõitnud... aga nüüd vaatan, et täitsa ägedad. Eriti need suured, kuhu tädid peale mahuvad.
Eks see mu tulevik ole.

...
Kui veel minevikust rääkida, siis ratas on ka enne minu aja arvamist eluliselt oluline olnud. Vaatan neid vanu pilte, mis mulle kätte sattunud või ette sattunud.

Äiapapa (pildil eesmine) rattaga. Kui mõelda, et sünniaasta 1913, siis oma 80 aasta tagune pilt vast.

...
Tädimees rattaga.
Tõenäoliselt umbes sama vana pilt. Ja ülikond ja valge särk ja lips... tänapäeval ei lähe mõni kooli lõpuaktuselegi nii pidulikuna.

...
Veel üks pilt vast 30ndatest. Koht on tuttav, ja mõni daamidest pildil vist ka sugulane.

...
Teda ma ei tunne. Lihtsalt niisama südant soojendav pilt ühest vanast albumist.


Olgu need pildid siis priskeks punktiks rattaloole.

Rattaga või rattata, rattad tegid rat-tat- taa.
Aga need viimased vist olid juba rongi rattad.
...

11 kommentaari:

osaline ütles ...

Isa ratas vist tegelikult. See minu must. :)
Mina küll õppisin sõitmist. Školniku porilauale seotud padjal. Et oleks madalam kukkuda. Ja pulga alt sõita oskasin ka kunagi. Minu praegume Minsk peaks seda mäletama. ;)
Esimese oma ratta sain suht suure tüdrukuna. See oli Ereliukas. Õnneks olin kaua kasvult väike. See oma ratas oli naabritüdruku vana. Sadul nii katki, et ema tõmbas riidest koti ümber.
Selline punaka raamiga rootsi ratas oli minu vanaemal (vast ikka isiklik, mitte teilt pätsatud :P), sellele pani vanaema võrri sadula, et oleks toekam istuda. Rattakotti polnud vajagi - võtmed jm pudi-padi jaoks oli koht sadula sees :)

osaline ütles ...

PS Olid ju vanasti head ajad, kui iga paarisaja meetri järel ilutses tee ääres piimapukk? Bussipeatusi on palju harvemalt. Sul tuleb ikka kilomeeter maha vantsida, enne kui turnimiskohta jõuad. Muide, rattale ronimiseks on see peatus parem, mis teisele poole teed jääb. Seal pole segavat ooteputkat. :P

tegelinski ütles ...

Vanaisa oma oleks muidugi põnevam olnud, aga pole hullu, isast on ka juba ammu vanaisa saanud :P
...
Kle, mul on tunne, et siis (paar suve tagasi) veel polnud teisel pool teed midagi, mille peale ronida?

tegelinski ütles ...

Ja muretsemiseks pole põhjust, sest meie punane jõudis enne kadumist otsaga Lõuna-Eestisse :)

Hundi ulg ütles ...

Nendel fotodel on kokku 11 ratast -täitsa jalgrattamuuseum.

osaline ütles ...

loodetavasti saab õige link
http://naerapooleks.com/post/463

Emmeliina ütles ...

suurepärane läbilõige! Pane või muuseumisse.

Aga see esimene ratas võttis hinge värisema. Isa komplekteeris mulle vanaema "rootsiaegsest" isikliku sõiduriista 1966-ndal. Nüüd näen, milline see originaalis oli:)) Minu ratta värvis ta roosaks ja ka see varastati hiljem:(
Selline ühtemoodi rataste saatus.

sjgelle ütles ...

Toredad on niisugused ülevaatelood. Jalgratas on vahva leiutis (ega asjata peeta teda üheks tähtsamaks inimkonna ajaloos).
Imelik asi - minu eellased pole lasknud end jalgrattaga koos pildistada, aga see võis tulla ka sellest, et nad olid sügavalt maa-inimesed. Eks algul oli jalgratas ikka linnainimeste moevärk:) Minu tädi, kes elas vanuigi meil, isegi ei osanud jalgrattaga sõita.
See-eest oli meil periood, kus kõik omasid jalgratast, tõeline park.
Mul on praegu veneaegne Saljut, mis jookseb küll. Ka juba 30 aastat vana kindlasti.

kukupai ütles ...

Minu esimene ratas oli ka Ereliukas, 10-daks sünnipäevaks sain... Enne seda olin kah maasugulaste juures pulga alt vändates sõitmise selgeks saanud. Aga minu ratta ajas õde üsna varsti ära.
Praegu sõidan oma laste ratastega, kelle oma parasjagu vaba on, sportrattad kõik... Endale pole ostnud, ega siin linnas teda eriti vaja pole ka...

Köögikata ütles ...

Väga vahva postitus.
Minu esimene ratas oli selline, milel sai kolmesest kaheseks ümber teha ja seda esimest kahega sõitu mäletan väga selgelt. Esimene omakogutud raha eest ostetud ratas oli Kregždute (tüdrukute Ereliukas). Väga hea ratas oli. Ja muide, praeguseni sõidan mingi vene rattaga - kokkupandav, aga desnast suuremate ratastega. See ka hea ja eriti hea on, et võib vabalt maja ees seista vargaid kartmata. Seevastu kunagi rattahoidja külge lukustatud väljamaa ratas läks mõne tunni jooksul ja saime takkajärgi pea' aasta otsa surnud hobust Hobby Hallile maksta.

tegelinski ütles ...

Eks ole... kui ikka omal lapsepõlve-ratas olnud on, tuleb kohe kuhjaga mälestusi! Kahju vaid, kui need kõige armsamad kaherattalised mingite suvaliste kaakide poolt ärandatuteks on saanud...