esmaspäev, 14. mai 2018

Neli karu

...
Kõige vanem karu jõudis minu juurde mõned aastad tagasi. Mäletan teda juba oma lapsepõlvest, armas kummist mänguasi Saaremaa-vanaema juures. 

Ma ei oska isegi öelda, millal võis olla selle karu lapsepõlv, aga kindlasti palju aastakümneid tagasi, ja kuigi mänguasi, näeb ta väga karulik välja.
Kunagi riputasin pildi Fb-sse ja mõnigi arvas, et ehtne metsloom.

No ei ole!
Kummist ja piuksub.

Mingil hetkel kolis ta meile.


Ehtne karu külastas õe peret mõned päevad tagasi. Eelmisel kolmapäeval siis.

Tõenäoliselt lapseohtu.

Ireeni pilt minu kohandustega ;)

No ja siis eelmisel neljapäeval, käisin Jäägri Villas pidulikul lõunasöögil.
On seal alles karu!

Pilt küll tehtud paar kuud varem... eelmisel pidulikul lõunasöögil.

Kõige viimane karu elab minu juures alles nädal aega. 
Tõeline nunnu ju!
Sain ta kingituseks... kaisukaru :)

...

reede, 11. mai 2018

Karu keset õue

...
Ma ei tea, alles neil oli rebane puu otsas.

Nüüd helistas ristitütar, et tule ruttu, karu õue peal. Loomulikult ma oleks kohe rattale hüpanud ja kohale kimanud, kahjuks istusin autos ja suund täiesti vastupidine.

Lugu ise oli nii, et Ireen pidi minema metsa sinililli pildistama. Tal pole vaja kaugele minna,  metsaserv kohe kuuri taga. 

Mingil hetkel kuulis, et keegi läheduses toimetab. Ehmatus oli ikka korralik, kui nägi, et karu põõsas. 

Taganes siis kiiresti õuele, aga karu oli vist alles noor ja uudishimulik. 

Tema tuli ka. 

Metsa servale.


Vähe sellest, jalutas ka õuele. 


Tegi tiiru, vaatas fotoaparaadiga tõtt... ja jalutas tasapisi minema.
Vaatas veel üle õla, et kas kõik on ikka nii nagu olema peab.


Kui nüüd suunda vaadata, siis jah, me oleks vist tee peal kohtunud.
Kui ma ikka rattaga talle vastu oleks kihutanud ;)

Loomulikult läksin ma õhtul pilte vaatama.

Vägevad pildid... mis sellest, et objektiiv oli lillepiltideks valitud. 

Mõmm ka kui õieke :)


Kogu fotosessioon võttis umbes viis minutit aega.
Sinna sisse mahtus ka silmast silma tõtt vaatamine.
Et misasja!
Ja kes sina veel oled!
...

pühapäev, 6. mai 2018

Mul pole midagi selle vastu

...
Mul pole tõesti midagi selle vastu, et kella keeratakse. 
Juba enne keeramist hakkasin tund varem ärkama... ja nüüd juba paar tundi varem. Sisemine kell keerab ennast ise, mina loksun ainult kaasa. 
Ma keeraks veel tunnikese, siis on väike lootus, et hakkan koos päikesetõusuga ärkama. Kell 6 on ju normaalne ärgata... aga päike tõuseb kell viie paiku. 
Tänapäeval ei lähe vist isegi laudanaised nii vara tööle.

Ma ise pole laudas kunagi tööl käinud, aga mõned mu tuttavad on, kes lühemat, kes pikemat aega. Kui Veski talus veel püsiasukad olid, siis noor perenaine käis laudas tööl. Mingi 3 - 4 kilomeetrit, jalgrattaga käis. Ühel hommikul tekkis tal probleem: püksisäär jäi rattaketi vahele nii ametlikult kinni, et muud ei jäänud üle, kui võttis püksid jalast ja kõndis koos rattaga koju tagasi. Sest edasi oli veel pikem maa.
Õnneks oli kell 4 hommikul.

No ja siis see tasuta bussisõit.
Mul poleks midagi selle vastu, praegu on nii, et kui sõita tahad, siis maksa... lähimasse poodi edasi-tagasi saab paari euroga, kohalikku pealinna sõiduks kulub 5 ja suurde linna sõiduks kuskil 6-7 eurot. 
Tegelikult ma ju tean, et tasuta asjad lähevad lõpuks kõige kallimaks, aga kohalike penskarite elu oleks natuke lihtsam.
Kui oleks tasuta bussisõit.
Kuigi me ise liigume küll rohkem autoga, siis tegelikult mulle meeldib ühistransport ja sellega seiklemine.

Mul pole midagi ka selle vastu, et mai algul suured talgud toimuvad.
"Teeme ära" siis. 
Talgute mõte on, et kõik koos.  
Mul pole midagi selle vastu, et need, kes koos teha tahavad, selle ära teevad. 
Mina täitsin endale antud lubaduse, korjasin tee äärest pudelid kokku. Järgmise rattaringi jaoks jäi ka, korraga rattale rohkem ei mahtunud. 

Aga muidu, ei midagi uut. Paar kevadist päeva, varsti hakkavad mu lemmiklilled õitsema. 

Võililled.

Praegu õitsevad rohuplatsil teised lilled.


Las õitsevad, mul pole midagi selle vastu ;)
...

teisipäev, 1. mai 2018

Udujutt

...
Lugesin tänaseid uudiseid. 

Tallinn mattus õhtul uttu. 
Saatke pilte ja vihjeid Delfile.

No minu udujutt on kaks päeva vana. Läksin õhtuhämaruses kuud pildistama, kell oli juba üle kümne ja lisaks kuuvalgusele põles ka meie postiotsane välisvalgustus.

Aga kuu oli täiuslik!


Udu nõiduslik.


Pealetükkiv oli ta ka... pressis peale igast kandist.



Ma ei tea, miks Delfi ainult Tallinna vastu huvi tunneb. 
...

Prügi hääletab

...
Kuulsin hommikul raadiost intervjuud
Prügi hääletab - võta peale!
Urmas Nemvalts ja Taavi Libe.

Vaatasin ka Fb-s olevat avalikku gruppi. Pilte ei julge laenata, aga lause võtan küll sealt.

Kui oma teekonnal peatud kasvõi korra, et mahavisatud prügi üles korjata, muutub maailm juba grammike paremaks paigaks.

Üks foto siiski... need tal nii kõnekad!

Tegelikult, kui tõde tunnistada, ega ratta peatamine keerulisem pole, kui pidurdada auto ja sealt välja minna. 
Nagu U.N. teeb. 
Et prügi korjata.

Minu sisetunne kraabib ka hinge.

Et peaks korjama.

Igasugust prügi just mitte... ja kaugemalt ehk ka. Kodulähedase hunniku olen juba mälus kaardistanud, kui järgmisele rattaringile lähen, võtan prügikoti kaasa. Korjan kokku vähemasti nii palju, kui mu rattakorv mahutab.


Aga kui paar päeva tagasi kodust kaugemal tuuritasin, keerasin suurelt teel metsa. 

Tõeline ilus mets!


Ainult et kahjuks oli enne mind sinna mõni inimene sattunud.



Päris kindlasti ma rattale sealseid "hääletajaid" peale ei võta.

Vihastada pole ka mõtet.

Lihtsalt imestan... no mida pekki!

Või kui pole pekki, on ainult luu ja nahk?

...

pühapäev, 29. aprill 2018

Põllu peale sünnitama

...
Mu esimene laps sündis Tallinnas ja teine kohalikus pealinnas. Tõesõna, väikeses maakonnahaiglas oli see hoopis inimlikum toiming. Keegi ei öelnud, et ära pressi, meil hetkel kõik lauad täis. 

Ämm sünnitas küll ühe oma kolmest pojast põllu peal. Täpsemalt küsida ei saa... ämm on küll alles, aga mäluga viletsad lood. Ja poeg kahjuks kaduvikus, ei saa meenutada.

Aga minu vanaema sündis saunas. Temaga oli see veidi veider lugu, temal oli sündides hammas suus. Külanaised tahtsid hamba välja tõmmata, et nõiahammas. Aga vanavanaema oli tark naine ja juba mitme lapse ema. 
Tema ei lubanud. 

Ja õige ka, ju oli sel hambal oma sõnum edasi anda. 

Mina sündisin Tallinnas, millalgi selle aasta alguses jalutasin mööda Sakala tänavat ja tuletasin beebipõlve meelde :)


Minuga samal ajal sündis seal mõni vene rahvusest laps. 

Igal rahvusel omad kombed ja oma tugisüsteem. Kui ikka valud väljakannatamatud, kutsusid venelannad kõigevägevamat appi. "Stalin, pomogi!" oli kõige tõhusam ja häälekam pöördumine, mida mina kuulnud olen. 
Mitte et ma seda ise mäletaks.

Kusjuures, isake Stalin oli tegelikult selleks ajaks juba surnud... aga abiks ikka.

No ja kui põllu peal ilmale tulla, siis on kindlasti hoopis
looduslähedasemad aistingud 60+x aastat hiljem laiali jagamiseks ;)

Iseasi, kas selline soovitus arukas on...  aga abiks ikka. 
...

Tunnine tuur

...
Jalgrattaring... see on tõeline nauding. 
Fotokas taskus ja tunnike aega varuks.

Päev korda läinud, kui tuur tehtud. 

Mõned kohad on lemmik-kohad.

Loomulikult kõik kivid. Viimasel ajal meeldivad mulle suured kivid... ehk seepärast, et pole ohtu, et neid koju tassin!


Aga kui täna pilte vaatama hakkasin, läks tuju küll nukraks. 

Siin see mets, kus sügisel kaseriisikaid korjasin. Nüüd hakatakse siia vist parki rajama... või ma ei tea.  
Seeni ma loota ei julge.


Siin on meie kandi kõige väiksem raba. 


Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.
Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Pole vist parata. 
Mets tahab majandamist... aga kahju on ikka.


Liiga palju olen vanas kinni...

Miski 3 aastat tagasi saatis sõbrants sõnumi
Setu Pauli 6unapuu on maha võetud :`(

Tegelikult oli see lihtsalt üks vana puu maantee ääres. 

Aga kahju oli minulgi.
Vana hea tuttava lahkumine.
...