kolmapäev, 20. september 2017

Pisike juubel

...
Nüüd on nii, et 20 töövaba päeva on täis.
Pisike juubel juba ju.

See, et blogile vähe aega olen pühendanud, pole tegelikult ajapuudusest. Või et midagi poleks kirjutada.
Olen lihtsalt uue arvuti ootel, vana arvuti on aeglane kui tigu ruudus. Ja tahvliga hakkan alles tasapisi kohanema.

Kuna suuri tegusid pole teinud... aga kogu aeg ikka olen midagi teinud, siis sirvisin oma käepärased pildid läbi ja valisin välja, et igasse päeva pilt.

1. september on olnud päikseline.



2. septembril olen seenel käinud, aga et seeni oli nii napilt, pole mõtet näidata. Pigem see koibik, kes tegeleb meie majapidamise lammutamisega. Ja ehitusdetailide laiali tassimisega. 

Minu meelest.


3. septembril olen pühendunud kodu kaunistamisele. Aga võimalik, et lihtsalt koristasin.


04.09 käisime Tapal. Pilti tegin ka, aga pole hetkel käepärast. Sealses kaltsukas oli nii ägeda mustriga sein!

05.09
Käisime Paides. Mina istusin autos ja kaasa käis autokaupluses.
Pildil peaks olema poeaken.
Või osa aknast... kui täpsem olla.



06.09
Kui Mette maal oli, tegime sellise perfomansi.
Katkised kruusid, nõgesed. Ja lood. Igal kruusil oma lugu.

See oli augustis. Nüüd on keegi meie kunsti täiendanud.
Keegi neljajalgne.

Tegin siis pilti.


...
Kuna kokkamine mulle meeldib, on mul aeg-ajalt mõni toidupilt.
07.09 olen omletti teinud.


Tomat, paprika, suvikõrvits, sibul, porgand. Ja muna.

08.09 käisin metsas kolamas, aga see lugu on juba blogis.
Pärast sadas vihma.


10.09 oli vanavanemate päev. Oli nii lapsi kui lapsukesi. Ühe olen pildile püüdnud.



11.09 olen selfi teinud.
Mina ja mu lilled... kingitud 30. augustil töökaaslaste poolt.


Ja edasi sai mitu päeva metsas kolatud. Ikka seened ja pohlad... ja rohkem ikka pohlad.





Ja siis tuli nädalavahetus. Ja lapsed. 
Tulid. Olid. Läksid.

Jälle üks teele saatmine.


...
Selle nädala pildid on veel fotokas.

Kui kätte saan, lisan juurde. 

Et lõpp oleks ka täpselt fikseeritud.
...


neljapäev, 14. september 2017

Põgenemine kodust

...
Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 
Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 


Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.
Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?
Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?


Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!


Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.
Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!


Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.
Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.
Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)
 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 
Kes on kännu kuningas? 
Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.


Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!


Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.
Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...

esmaspäev, 11. september 2017

Hoiaks kokku

...
Sedapuhku siis rahalises mõttes.

Vaataks üle poearved, mõtleks  läbi menüü, planeeriks ette, mida osta ja millisest poest.
Et kuidas odavamalt ja soovituslikult ka tervislikult.

Ega ma veel koķkuvõtet pole teinud, kuigi kolm nädalat juba praktiseerinud.

Aga igasuguseid katsetusi olen teinud küll.

Eelmise nädala nostalgialaks... soolapekk. 250 grammi maksis miski 1.50

Ilmselgelt mitte tervislik, aga kui möödunud aegu meenutada... siis sai mitmedki vaesed ajad tänu soolaliha varudele üle elatud.

Lõikasin tüki pooleks, pool panin külmkappi ootele.
Poole hakkisin kuubikuteks ja praadisin pannil. Koos suure sibulaga. Siis segasin sisse aedvilja hautisele... kaalikas, kapsas, porgand, kartul. 
Kokku ühepajatoit.

Ei saa nuriseda, hea oli küll. Selline kerge praeliha-maitseline.

Teise poole praadisin paar päeva hiljem. Pekikuubikud rohke sibulaga. 
Ja siis need metsast leitud kukeseened, pilvikud, puravikud, kuuseriisikad. Need praadisin ka ära.



Keedetud kartulid, kuhjake seeni, kuhjake praeliha. Salatiks eelmisel päeval kokku möksitud aiaviljade segu: porgand, sibul, tomat, suvikõrvits. 

Ei saa nuriseda, hea oli.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis ei mäletagi, millal viimati soolapekki praadisin, aastaid tagasi ikka.

Söögitegemisel oli kohe eriline lõhn ja toidul vanu aegu meenutav maitse. 
...

neljapäev, 7. september 2017

Koidulal külas

...
Mul kohe mitu põhjust külla minna.

Koidulale.

Kõigepealt muidugi, et vana tuttav. Juba Koidula-kooli päevilt.

Pärnu II Keskkool, Lydia Koidula nimeline.
Ega ma seal pikalt õppinud, asjaolude tõttu ainult ühe aasta. Aga ju oli selline hell aeg elus, mäletan on V klassi paremini kui esimest nelja aastat  August Jakobsoni nim Pärnu I Keskkoolis.
Kena oli... need lapsepõlve muretud mängud.

Veel kandis Kodula nime Pärnu teater.
Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater.
Ka vana tuttav Pärnus.

Nüüd neid vanu tuttavaid enam pole. Et saaks minna meenutama.
Või uudistama.
Nüüdseks on nad kas nime muutnud või ära kolinud.
Kodula-kool asub kusiganes, igatahes mitte enam vanas tuttavas hoones.
Teater, mida mina mäletan kui Koidula teatrit, on nüüd taas ,,Endla" teater.
Ja ka hoopis uues majas.

Nii et polnud sugugi lihtne Koidulale külla minna.

Aga üks kindel koht oli, on... ja jääb. Ehk.
Koidula muuseum.
Käisime majas sees. Muuseum oli avatud neile, kes etendust vaatama olid tulnud.

,,Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola".

Teada-tuntud lugu, aga lusti pakkus hoolimata, et teada oli, mis edasi saab.
Päris kõike tegelikult ei teadnud ka. Igasugu krutskeid oli sisse kirjutatud. Mehed mängisid naisi ja mõni paljas tagumik välkus ikka mitu korda. 




Nii saigi punkt pandud.
Suvelavastustele.

Ka suvi on läbi, juba siis oli õhtul üsna külm. 
Kuigi augusti lõpust terve nädal puudu. 

Nüüd natuke veel ja saab ametlikult saabuvat sügist tervitada.
...

pühapäev, 3. september 2017

Kes küttis küülikuid

...
Kriminullid on minu vaieldamatud lemmikud. Aga viimasel ajal tunnen, et isegi nende jaoks hakkavad närvid nõrgaks jääma. 
Poirot või miss Marple on kuidagi süütukesed nende viimase aja kätte sattunud kriminullide kõrval.

Täna lõpetasin Lars Kepleri krimiromaani ,,Küülikukütt".

Üle 400 lehekülje närvipinget,  ja mida lõpu poole, seda närvilisemaks läks.

Õnneks olid peatükid lühikesed, paar-kolm lehekülge. Ma poleks kauem järjest suutnudki lugeda. Nüüd oli nii, et nii kui peatükk läbi, panin raamatu käest ja läksin närve rahustama. 
Täna näiteks.
Nõusid pesema.

Sibulad võtsin üles.
Vannitoa seina pesin puhtaks.
Ja mitu muud nipet-näpet.

Kui arvestada, et peatükke on raamatus 115, siis ilmselgelt suutsin kolme päevaga kodu heaks päris palju ära teha.

Kahtlustan, et pole Joona Linna-sarjaga varem kokku puutunud. Vähemasti seda küülikukütti küll unustada ega millegi muuga segi ei saa ajada. Küllap need varasemadki sama põnevad. Kui ma nüüd natuke aega oma närve olen kosutanud, võtan neist mõne päevaplaani.

Koduste toimetuste toetamiseks.
...

pühapäev, 27. august 2017

100 külalist pulmas

...
No ei ole meediasündmus, niisama sündmus. 
100 külalisega ja pulmad.

Aga kuna möödas on juba üle neljakümne aasta, siis võib ju rääkida ja pilte üles riputada. Tegelikult, ma polegi aru saanud, millal võib juhuslikke inimesi pildistada, ja vähe sellest, pilte ka ajakirjanduses või internetis levitada. Kui mina ikka oleks mõnel suuremal üritusel kogemata pildile sattunud, kas mul on õigus nuriseda või isegi kuhugi kaevata, kui mingi x fotograaf mind pildistab ja pilti levitab?

Mingi aeg tagasi helistasin sõbrantsile, et millega nädalavahetusel tegeles. Oli olnud ühes pulmas ja ühtedel matustel. Virtuaalselt.
Vaatas fotosid. 
Pulmad ja matused.

Ta võib nüüd ka vaadata. Ja meenutada... sest meie pulmas ta osales
Reaalselt.

Kohalikus pealinnas oli registreerimine. 
Pulmapidu praeguse elukoha läheduses vanas koolimajas.


Et laulatus võiks olla ka kiriklik, sellele me üldse ei mõelnud. Polnud tol ajal kombeks. 

Ei ole mind ei ristitud ega leeritatud. 
Sellest hoolimata mulle meeldiks, kui minu matustel räägiks kirikuõpetaja.
Kui ajas edasi minna.

Aga kui ajas tagasi minna... aastasse 1975.

Külalisi oli pulmas 100 ringis. Loogiline, minul on suur suguvõsa, kaasal on suur suguvõsa. 
Lisaks sõpru ja lähedasi lugematul hulgal.

Kleidi õmbles üks memm Luise tänavast, vanaema hea tuttav. Pikk valge kleit, ei mingit erilist ega silmatorkavat. Loor oli ka pikk, selle kanga aitas isa hankida. Aga kes loori valmis tegi, seda ei mäleta. Äkki ma ise... kui kuskilt valmis pärg sai hangitud.

Soengu tegin küll ise, pesin pea puhtaks ja keerasin tuka sisse paar rulli. Kohalikud pulmalised tellisid nö juuksuri-bussi kohale (tol ajal oli nii, et lisaks autolahvkale käis spetsiaalse bussiga külarahvast rõõmustamas nii juuksur kui raamatukogu). 
Juuksur oli veel torisenud, et tahaks pigem pruuti näha ja talle soengut teha...
nüüd siin niisama pulmalised.


Pulm oli nagu üks Eesti pulm tol ajal. Laud jookidest ja toidust lookas, tuttavad kokad kokkasid pea nädal aega kohapeal, kõik tehti ise. Alates vasika veristamisest... seda küll kokad ei teinud. Aga traditsioonilised keel tarretises, hakklihapallid, sült, praad, rosolje, salat, maksapasteet, kala punases.


 


...
Enne lauda istumist tehti igasugust traditsioonilist, peigmees pidi hobuse ette rakendama (sai hakkama küll) ja pruut lammast niitma (tuli ka kuidagi läbi häda olukorrast välja).



Pulmakülalistele jagati ülesanded, kes oli õllevalaja (kohaliku kolhoosi esimees), kes lipuvalvur, kes fotograaf, kes operaator, kibe-karjuja, kuldkõri. 



Ja loomulikult olid meil ikka pulmakorraldajad ka... pulmaema ja pulmaisa. 
Mul kohvripõhjas alles terve hulk pulmavidinaid alates pulmalehest ja pulmalipust, lõpetades laulikute ja põnevate plakatite-pudelisiltide-aumärkidega.
Kõik pikalt ette valmistatud ja valmis tehtud.


No ja siis lilleneiud, õde sõbrannaga. 
Napilt 17. 




Veel olen ma uhke, et lisaks ämmadele ja äiadele ka kaks paari vanaemasid-vanaisasid pulmas oli, nii minu omad kui kaasa omad. 




Fotograaf oli tasemel, pilte terve albumitäis. 
 

Operaator oli tasemel, isegi pulmafilm on tänaseni täitsa jälgitav.
Ja ülevaatlik.

Me ju sõitsime pisut ringi ka, enne kui pulmamajja suundusime.



Pidu... pidu oli tempokas.
Karjuti "kibe", pruudipärja mängisime maha, pillimees tõmbas lõõtsa ja rahvas vihtus tantsida.
 

Lauldi. 


Pulmaema ja pulmaisa juhtisid vägesid, korraldasid mänge ja hoidsid meeleolu üleval.


Järgmisel päeval pakuti külalistele hapukapsasuppi.
Peigmees käis ja tõi vankriratta korstna otsast ära.


Ja tasapisi hakkas rahvas laiali minema. Neid minemise seiklusi sai ikka jupp aega hiljem kuulda ja naerda. Kes kellega ja kes millega ja kes kuhu välja jõudis.


Varasemad lahkujad saatsime päevase bussi peale.


Pulma kolmandal päeval läksime pulmareisile.
Saaremaale.
...
Mõne päeva pärast on meil  pulma-aastapäev.

Õde abiellus 7 aastat hiljem.
Ka augustis.

Nende tähtpäev on juba homme.
...

pühapäev, 20. august 2017

Teater muuseumis

...
Teatri- ja Muusikamuuseumi läksin eeskätt teatri pärast, ja veidike pettusin. Muusikat oli seal ilmselgelt rohkem.
Aga midagi noppisin.
Näiteks meeldetuletus Eesti Draamateatrist.



Üle 30 aasta kandis see teater Viktor Kingissepa nime.

Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater.
Kuni aastani 1989.

Nüüd on taas Eesti Draamateater.

11. august 2017

Millega ma siis muuseumis rahul ei olnud?

Püüdsin leida seoseid "Teater minu elus".
Väga vähe leidsin. 
Ehk oleks arvutiekraanidest kasu olnud. Neid oli seal rohkem kui üks, vajuta aga nupule ja soovitud teema avaneb. Aga see oli nii tüütu, ekraanid olid seina peal nii, et vaadata sain trepil seistes. Oleks eelistanud privaatsust. Ja võimalust istuda. 

Aega ehk oli ka napilt... kui oleks saanud istuda. Omaette olla.

Seekord sobis. Seda enam, et tütarlaps kaasas nautis neid väljapanekuid, mida muuseum pakkus... ja see oligi sellel päeval eesmärk.



...