pühapäev, 17. märts 2024

Ikka need mustad sukad

 ...

Ikka selles mõttes, et üks mustade sukkade jutt mul juba on. Päris ammu, aga vahet pole, sest ka mitte kunagi hiljem pole minu jalad musti pits-sukki kanda saanud. Mul lihtsalt pole selliseid jalgu! 

Aga nüüd ma tegin küll väljamineku ja ostsin endale üle pika aja paari musti sukkpükse. Mu meelest maksin päris korralikku hinda, 7.50. Või ongi nüüd sukkpüksid nii kallid? Rita ütles, et oli Maximast saanud 2 voodilina, 7 eurot tükk, ilusat värvi (mis sobiks hästi ka minu tuppa) ja mõnus materjal. Ilmselgelt peavad tema linad kauem vastu kui minu mustad sukapüksid ;) 

See oli siis nüüd sissejuhatus. 

Lugu ise oli selles, et kingiks saadud kontserdipilet tuletas meelde: on veel vaid paar päeva aega mõelda, mida selga ja mida jalga panna. Õnneks esmaspäevasel poeringil meenuski, et musti sukapükse mul küll pole. Kui nüüd üle pika aja end veidi pidulikumalt riidesse panna. Nii ma siis ostsin need 7,5-eurosed.


Foto ajast, kui mul veel valgete sukkadega meeldis käia...


Kodus hakkasin mõtlema... aga kui äkki ei mahu jalga, mis ma siis teen? Retuusidega ei sobi ei lühike ega pikk must seelik. Suures koristushoos (aga see on juba teine lugu) olin oma kahtlase väärtusega sukkpüksid kõik prügikasti visanud. Nüüd on vaid mõned mustad retuusid ja ühed tumehallid pehmed ja soojad sukapüksid (värvi poolest sobiks hästi Rita voodilinade ja minu vastremonditud toaga, kahjuks küll mitte mu mustade kingadega).

Ja siis ma proovisin. Ettevaatlikult, et ei kriimustaks. Oma uusi sukkpükse siis. No läksid jalga küll, oli kohe selline kindel tunne, justkui korsett oleks ümber keha ja kintsude. Ettevaatlikult koorisin nad jälle jalast ära. Aga oh seda häda, nahk kestendas ja säärtelt koorus liblekesi, igatahes olid sukkpüksid kaotanud päris mitme euro jagu oma kaubanduslikust välimusest. 

Kus viga näed laita, seal tule ja aita... vana teada tõde. Otsisin välja tolmuimeja, panin programmi miinimumi peale ja alustasin puhastustöödega. Alustatud sain, aga hetk hiljem olid sukkpüksid mu näppude vahelt ära tõmmatud. Lolli peaga üritasin veel jõuga kinni hoida, aga mis läind see läind. 

Siin ma siiski sekkusin, jätkuvalt. Tolmuimeja lahti, kott välja, natuke kaevuri tööd... ja käes nad oligi. Tolmused? Mitte niiväga, noored olid paar päeva tagasi põrandat saepurust puhastanud. Kõik see pudi tuli koos pükstega nüüd kotist välja. Mitte niisama, ikka kenasti õhukestele sääreosadele kinnitunutena.

Edasi? Tolmuimeja välistanud, läksin vannituppa. Algul kraanikausis suures vees, pärast kraanikausis voolavad vees. Tundus, et enam-vähem. 

Järgmisel päeval, kui sukkpükse jalga hakkasin panema, õnnestus mingil momendil pöial pükstest läbi lükata. Kontrollisin üle: silmad hakkasid jooksma. Vahemärkusena, nõuka ajal oli Viru tänaval üks koht, kus sai lasta sukasilmi üles võtta. Kahtlustan, et olen seda teenust isegi kasutanud  

Mis edasi sai? Panin oma soojad hallid sukkpüksid jalga, sobisid hästi saabaste hallika varjundiga, kingad jätsin koju. 

Rongiga Tallinna ja teatrisse.

See oli emakeelepäeval "Estonias", Koidula ja Eino Leino luule, lugesid Priit Võigemast ja Laura Kalle, ja Elleri ja Sibeliuse* muusika, viiulil Robert Traksmann, klaveril Kadri Toomoja. "Teine teisel pool vett". 

Ilus oli, aitäh seltskonna ja elamuse eest! 


Tühja neist sukkpükstest, sooja pesuga oligi palju turvalisem läbi hilisõhtuse linna ja läbi kerge vihmasaju tagasi Balti jaama jalutada.


* Aga Sibeliusega on mul olnud ka varasemaid kohtumisi, mõni neist fotole jäädvustunud.

1989

2023


...


kolmapäev, 13. märts 2024

Aja lood... ajaloost

 ...

Küll aeg lendab! Kui arvudest rääkida. 

67 aastat tagasi tõi L. Koidula nimeline Pärnu Draamateater lavale etenduse "Elu ja armastus". Leidsin selle kohta isegi tõendusmaterjali*!




Aga leidsin ka etenduse helisalvestise. Või pigem on see kuuldemäng, mis on tehtud Pärnu teatri 1957. aasta lavastuse põhjal.

Tegelikult võib isegi suurema numbri välja öelda. Tammsaare kirjutas oma romaani " Elu ja armastus" 90 aastat tagasi. 

Raamatut olen lugenud, kuuldemängu kuulasin ka ära... enne kui nädal tagasi filmi läksin vaatama. Eks ta ole, mõni ootab, kuni telekasse tuleb, teine on nõus ainult suures kinos suurelt ekraanilt vaatama, aga kui mulle helistati ja küsiti, kas tuled ka, siis olin peaaegu kohe nõus (rõhk sõnal peaaegu ;).

Ja miks ei peaks! Kui ukse eest võeti peale ja pärast toodi koju ka tagasi, linnarahvas kasutab sama võimalust, kui tellib Bolti takso. Mul läks nii, et takso nagu oli, aga raha ei küsitud. Maaelu võlud ja valud, tramm meil ju ei käi!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Voose rahvamaja on armas koht, ehitati umbes samal ajal, kui Tammsaare oma romaani kirjutas. Tegelikult veidi varemgi, valmis 1929. aastal. Nii et ka palju aastaid ajas tagasi. 

Seal siis sai nädal tagasi kinos käidud, külalistena, mõnus seltskond meie ja nende kohalikust kogukonnast.

Lõpuks, kui filmist rääkida... kumb siis kestis kauem, kas elu või armastus, selles on küsimus...


... 

*Ajakiri Eesti NSV teatrid 2 1957.a.

...

reede, 8. märts 2024

Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 




Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.



Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...


reede, 1. märts 2024

Info on oluline

 ...

Plaanisin nädala alguses Tallinna minna.

Küsisin AI* käest soovitusi. 

Kuidas on kõige lihtsam hankida teavet ja millist liiklusvahendit kasutada.



Tutvusin saadud infoga... ja mõtlesin ümber.

Kuskil polnud kirjas, et saab ka kaardiga maksta.

...

* Misiganes see AI ka on.

...

pühapäev, 18. veebruar 2024

Sõprus on hinnas

 ...

Kuna ma viimasel ajal raamatukogust ilmselgelt rohkem raamatuid laenutan, kui ma neid lugeda jõuan, kipub muu elu ripakile jääma. Tühja need tubased toimetamised, need on nagunii suht mõttetud. Selles mõttes, et tee palju teed, tehtud nagunii ei jõua, ühest otsast lõpeta, teisest otsast uuele ringile. 

Alles eile sai ahju köetud, täna jälle otsast peale.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vahepeal oli igasugu olulisi tähtpäevi, mis ka kuidagi märkamatult ja jälge jätmata mööda libisesid.

Algas draakoniaasta.... oleks tulnud tähistada. Et ikka rikkus teaks, kuhu majja tulla.

Vastlapäev oli, aga ei ühtegi vastlakuklit. hernesupist ja vastlaliust rääkimata.

Sõbrapäev, kus kõik sõbrad jäid tervitamata. Selles mõttes, et istusin, nina raamatus, ja lasin sõpradel ennast tervitada. 

Ega sellise suhtumisega midagi erilist loota ei tasu! Õnneks mõni sõber on veel alles jäänud ;) 

Sõbranna lapsepõlvemaalt ajast, kui tema lõpetas esimese klassi ja mina teise. 

Sõbranna Telliskivi tänavalt, ajast kui mina läksin kuuendasse ja tema seitsmendasse klassi. 

Onupoeg aastast 1969 ja tema kaasa, kes veidi hilisem väljalase. 

Armas reisikaaslane viimaste aastate reisilt.


Vastu õhtut panin endast lõpuks väikese meeldetuletuse ka üles. Aitäh, kes märkasid ;)



...

Samas, mõned värskemad sõbrasuhted on tekkinud. Aga nendega olen väga ettevaatlik. Miski paar nädalat tagasi läksid mu näoraamat ja messinger lolliks, mille tulemusena sattus ootamatuid sõpru mu FB sõbralisti. Tundus nagu Ameerikast.

Nendega oli lihtne, eemaldasin nad enne kui suhe jõudis tekkida. Sõprus, ma mõtlen... nii et sealt sõbrapäevatervitusi ei tulnud.

Aga kiri gmailis tekitas minus ärevushäire, ja ikka nii tugeva, et ma isegi kirja avada ei julgenud.



Peaaegu sama kahtlane jutt, kui neil Ameerika "sõpradel", kes Messingeri eestikeelse raskesti mõistetava sisuga teate jätavad, mida ma näen ilma sõnumit avamatagi. Samamoodi see sõber Harry, ilmselt ka võõrkeelsete juurtega. 

Kui nüüd uskuda head tuttavat Konna, on vist küll tegemist mingi ilukirjandusliku eksperimendiga, kuhu ka teda osalema kutsuti, aga millest palun mind küll välja jätta. Kirjutamine ja arvustamine pole minu tugevamad küljed. Pealegi, kardan, et kustutasin selle lugemata kirja oma postkastis hoopistükkis ära, nüüd ma ei teagi, millisest luuleelamusest ilma olen jäänud. Või äkki seilaks koos Harriga juba  Põhjamere kruiisil.

Sest tema vaeseke ju ei tea, mis kingiks saadud maiuspala* mul kodus külmkapis on.




*Kui mina tema heeringas oleks... kas ta mind ka külmkapis hoiaks?

...

neljapäev, 15. veebruar 2024

Kuulasin, vaatasin. lugesin

 ...

Kohe päris palju olen... 

Kuulanud. 

Vaadanud. 

Lugenud.

Aga mitte ainult.

Isegi kohal käisin. 



2. veebruar... see oli reede.

Kui numbritest rääkida: võistu lugesid õpilased viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini, kokku 36. Kõige suurem grupp oli keskkooli õpilasi, 13. Neid ma kuulama läksingi. Usun, et tegin hea valiku, imetlusväärne, kui pikad ja mõttetihedad Tammsaare tekstid olid neil pähe õpitud. 

Aga mitte ainult peas, kõik see esitati enesekindlalt ja nauditavalt. 

Tanel Tatter, kes juhtis vanema rühma hindajate tööd, ütles ürituse pidulikul lõpetamisel, et on üllatunud, kui andekad on noored esinejad. Tõesti, neid oli nauditav kuulata. Samas polnud ma sugugi üllatunud (pigem oleks olnud see ka minu valik), et peaauhinna sai hoopis tütarlaps keskmisest vanuserühmast.  

Žürii tegi otsuse, kui vanuserühmade parimad oma lugemist juba täissaali ees kordasid. 

Kui nimedest rääkida... seekord läks võit ülikoolilinna. 

Kirke Miina Tegova, Tartu Mart Reiniku Kool, juhendaja  Silja Russak 

 ...

Laupäeval oli järgmine üritus.

Seal käisin ka.



Päev täis huvitavaid kohtumisi kirjanike ja muusikutega. Kaks kontserti koolilastelt ja lõpukontsert ansamblilt "Lonitseera".

Vestluspingil istus ja vestlust kirjanikega juhtis Carolina Pihelgas, kirjanduspingil istusid Lilli Luuk, Mirjam Parve ja Valdur Mikita. 

Viktoriinis osalesime oma laudkonnaga ka... tõsi küll, me polnud eriti edukad. Aga pole hullu, küll järgmine kord läheb paremini ;) 

Siis istusid kirjanduspingile ja võtsid jutujärje üle Tammsaare kirjanduspreemia nominendid. 

Mitte küll kõik, kelle teosed valitud nimekirjas ootel.



Üheksast nominendist oli kohal viis. 

Peapreemia vääriliseks tunnistati Rein Raua romaan "Katkurong".


Mina andsin uue aasta lubaduse: kõik esitatud teosed aasta jooksul läbi lugeda. 

Siit siis tulebki see pealkirjas mainitud lugemine, mis väga keeruline ei tohiks olla, sest mul on põhimõte, et iga kord raamatukogus käies võtan vähemalt ühe Eesti oma autori teose. Parem kui kaks, mõnikord ka kolm ;) 

Kusjuures, algus on tehtud.

Eile lõpetasin Piret Jaaksi "Taeva tütred", ühe nimekirjas olevatest raamatutest.

Aga see on juba järgmine lugu.

...


teisipäev, 6. veebruar 2024

Puukuurituur

 ...

Käisin tuuril.

Puukuurituuril.

Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin. 

Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust. 

Eriti kui südaööle satub.

Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin. 

Rännak enne teki alla minekut.



...