reede, 17. november 2017

Õudus kuubis

...
Ei saa ju kirjutada raamatust, kui alles napilt 25% loetud. Aga kui ikka on nii õudne, et hästi nagu ei julgegi lugeda... siis tuleb ju raamat veidiks ajaks käest panna ja midagi muud ette võtta. 

Näiteks kirjutada.

Raamat on "Külmakaksikud", autor S.K.Treimayene.

Kõik see, mis esimesel 80 leheküljel toimub, on juba parasjagu õudne. Traagilises õnnetuses hukkunud väike tüdruk, segaduses ja probleemidega ema-isa. Ja siis see uus elukoht, mille nad valisid. Tundub ka hirmutav olevat... kuigi jah, kui tõde tunnistada, siis nii kaugel ma veel oma lugemisega ei ole.
Alles sisse kolimata.

Aga pikk öö veel ees!

Tegelikult mõtlesin, et hakkan end tasapisi teistlaadi kirjandusega harjutama.
Tõin raamatukogust paar "normaalset" raamatut ka. 
Aga no ei edene. 
Siis võtsin kätte selle kolmanda, mis nö magustoiduks mõeldud oli. 

Ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada... et pole veel piisavalt normaalne normaalsete ramatute lugemiseks.
Ikka peab olema põnev.
Ja õudne.

Aga ükspäev ma lugesin Underi luulet, see annab siiski lootust.

Nüüd need külmakaksikud.
Ma ei tea, mis sellest perest saab. 
Angus ja Sarah. 
Ja Kirstie.

Või hoopis Lydia?


...

neljapäev, 16. november 2017

Õudus ruudus

...
1980ndad.

Ma ei oska täpselt öelda, millal vanaema endale koju telefoni sai, aga olen päris kindel, et pigem hiljem kui varem! Ehk kuskil 80ndate keskel.

Loomulikult oli see vajalik. Kasvõi selleks, et sai küsida, mida tal poest vaja on. 
Või mida iganes.
Mäletan, kui vanaema kord öösel haigestus ja läbi valude endale kiirabi kutsus. 

Miskipärast ma ei mäleta, et oleksin vanaemale helistanud. Küllap ma tegin seda, aga pigem läksin ise. Mulle meeldis vanaema juures olla.

Helistamisega seoses meenub mulle aga üks lugu. Kui vanaema oli värske telefoniomanik, helistas talle sugulane Soomest. 

Et Tiiukene kallis, ma keedan hapukapsasuppi, aga ei mäleta, kas küüslauku ka peab sisse panema.

Ei, ei, ei!
Venelased panevad küüslauku!!!

Vanaema oli mul EW-aegse koolitusega perenaine, tema teadis.

Helvi siis ei pannudki. 
Küüslauku hapukapsasupi sisse.

Tegelikult meenus see mulle pigem seepärast, et keetsin ka suppi.
Hapukapsasuppi. 

Ma panin küll küüslauku sisse.
Ja mitte ainult.
Sibulat panin, porgandit, peeti.
Ja lõpuks veel sulatatud juustu.

Mina olen nõuka-aegne, mulle sobib.
Küüslauk supi sees.

Mul on tunne, et pean Helvile helistama ja küsima, mis tema sellest arvab.

Vanaema arust oleks see kindlasti õudus ruudus!
...
Pilt on märk sellest, et me kõik armastasime vanaemal külas käia. Isegi Helvi... kallis sugulane Soomest.
...

pühapäev, 12. november 2017

Uued harjumused

...
Nüüd, kui kodus olen, on mul tekkinud uued harjumused. Mõned uustulnukad pole just teretulnud (hommikune suht pikk magamine), aga mõnega võib täitsa rahule jääda.

Näiteks hommikune liigutamine.

Kui aasta tagasi seljavaluga spetsialisti juures käisin, ütles tohter, et kõige odavam ravi on võimlemine.

Ja andis mulle kaks paberitäit harjutusi.

Ma seda võimlemiseks just ei nimetaks, aga veidikene end hommikuti venitan ja väänan.

Hetkel on ok, kuigi selgroolülisid tunnen, selg otseselt ei valuta.

Teine arst kolm aastat tagasi andis ka paberilehe harjutustega. Põlveliigeste ja puusaliigeste valutamise vastu. Olen paberi kuskile kaotanud, aga mingid harjutused mingist raamatust leidsin.

Nii ma siis igal hommikul paarkümmend minutit. 
Venitan ja väänutan.

Juba täitsa harjumuseks saanud.

Mõnikord teen kell 11 hommikul seda ehtsat võimlemist ka.
Virgutusvõimlemist.
Klaverimuusika saatel.
Kui õigel ajal õiges kohas olen.

...
Üks uus harjumus, millega rahul olen, on veel.

Olen hakanud kõndimas käima.
Taaskord.

Kunagi kuskilt lugesin, et päevas peaks tegema 10 000 sammu. Kuidagi palju tundub, kui samme lugesin ja sekundeid mõõtsin, sain teada, et teen 110 - 115 sammu minutis. Leidsin, et rihin nii poole tunni peale ja lepin 3000 sammuga... ikka parem kui mittemidagi. Kui vahepeal fotokat ei näpi, saab ehk mõnedsajad rohkemgi.

Mul on juba välja kujunenud saja-sammu-kohad.

Samme ma enam ei loe... kui ikka juba paar kuud 4 - 5 korda nädalas kõnnid.
Kõik juba teada.

Kui sipelgapesani jõuan, tean, et 1000 sammu on täis.


300 sammu edasi... linnu pesakast.


1500 sammu kohta tean ka, seal pean aru, kas keeran otsa ringi või teen mõned sajad sammud juurde.  Edukatel päevadel keeran otsa tagasiteele alles 2250. sammul.


Kaugemale pole ma läinud, seal haugub mingi peni ja mul pole õrna aimugi, mis ta ette võtab, kui majani jõuan.

Metsavahel on turvalisem.

Aga poolest tunnist on viimasel ajal kolmveerand saanud, ja ma olen sellega üsna rahul.
Vähemasti seni, kuni ilmad lubavad.

Lugu teemasse "100 head asja".
Kuuekümnes.
Liigutamine.
...

laupäev, 11. november 2017

Endiselt hingeline

...
Aeg on selline. 
Hallikarva. 
Küünlavalge.

Ise ka samasugune. Tuhmivõitu ja pisut segaduses.

Ettevaatlik.

Tuppa sattunud võõrapärasele putuktiivulisele ütlen tere. Piitsaga ei ähvarda, harjaga ei hirmuta. 

Ehk on mõni kadund kaim. 

Ometigi... kuigi olen valmis üllatusteks, ikkagi üllatun.
Ootamatusest.

Kui kaasa eile sünnipäeva-seltskonnas ütles, et hinged annavad märku. Tema toimetanud kraanikausi juures, kui äkki keegi viskas teda.
Õlipudeli kollase korgiga. 

Pudeli seisab meil kohe sealsamas riiulil. Kork tavaliselt ikka peale vajutatud.

Ega ma poleks uskunud, kipub teine vahel fantaseerida. Kui veel publikut ka on.
Aga mulle meenus, et minu suunas ka visati.
Paar päeva tagasi.
Kollase korgiga. 

Mina pihta ei saanud, ma seisin veits kaugemal.

Korjasin korgi põrandalt ja ei suutnud välja nuputada põhjust, miks kork mu selja taga niimoodi häälekalt riiulilt põrandale lendas.

Ometi oli pudelile peale vajutatud.

Nüüd siis eriti.
Mõtlen.
Et miks.
Vaimud?
Või on mu rapsiõli käärima läinud?

No ma ei tea...
...
Samuti nagu ma ei oska seletada aastaarvu raamatus.
Miks see sinna sisse on kirjutatud.
1913



Friedrich Reinhold Kreutzwald "Laulud", ilmunud 1953

Ka "Kosjaviinade"  esietendus toimus 1953.aastal.

Kuuldemäng 1961.

Oli see Susy poolt tahtmatu viga või oli aasta numbril ka mingi tähendus... mina seda välja ei mõelnud.

Ja tegelikult, mis tähtsus sel on.
Kui nii on.

Nagu kõik see muu... nii lihtsalt on.

Milleks pead murda?
...

laupäev, 4. november 2017

Hingelised vingerpussid

...
Sügis on olnud lähedaste kaduvikku minemise aastaaeg.
Läbi aegade.
Seepärast need küünlad laual... igapäevaselt... mitmekaupa.

On hingedeaeg. 

Küünlad koduses videvikus, küünlad kalmistute hämaruses.
Ka hingedepäeval käisime mõnedel haudadel, mõned lahkumisega märgistatud päevad kohe tulekul või äsja olnud.

On hingedeaeg.


Mulle sobib kalmistutel kolamine, sealset vaikust naudin ja lähedaste lähedust tuņnetan.

Kui kalmule küünlad põlema panime, läks hilisõhtu kohe heledamaks. Viis valgusallikat. Lisaks kaugemal kumavatele tulukestele.
Hingedepäeval.
Hingeline lähedus. 

Hingedega lähedus. Kaasa ütles kadunud vennale, et anna märku, et lähedal oled. Kustuta üks tuli, kustuta see kõige väiksem.
Mina ei uskunud. Seda uskusin, et läheduses on, aga pigem viskab käbiga. 

Küünal ei kustunud.
Käbiga ei visanud.

Aga siis läksime tema koju. Kodu, mida sõber mitmed aastad oma kätega ehitas.
Mis vaid veidi aega enne lõplikku lahkumist valmis sai.

Maja oli pime. Ritsikas vajutas lülitile... käis suht vali plitakas. Korraks valgus, ja kohe valitses pimedus. 
Kui taskulambi valguses eletrikarbis õige nupp leitud ja valgus tagasi, hakkasime mõtlema.

Kunagi varem polevat nii juhtunud. Et plõks ja valgus läinud.
Sõbra omavalmistatud laevalgusti keskmine lamp enam ei põle.
Suures toas mängib teler... mis päris kindlasti oli välja lülitatud, kui minema hakkasime.

Ja siis tuli mulle meelde, kuidas kaasa tellis... anna meile märku, kustuta tuli.

Ega ta seda ju sellisena ei mõelnud. Aga mina olin päris kindel, et mingi väikese küünlaga sõber küll märku andma ei hakka.

Aga et nii suurelt...

Üks hingeline vingerpuss. 
Täitsa temalik.
...

teisipäev, 31. oktoober 2017

Fotojaht: sügis

...
Mõned aastad tagasi olin ikka väga aktiivne osaleja.
Ühises fotojahis.
Siis muutus asi loiuks, kuni lõpuks lõplikult hääbus.
Ligi kolm aastat tagasi oli viimane.

Mõtlesin, et nokitsen tasapisi edasi. Asi siis teemasid välja mõelda!

Seegi pole mu jaoks segav faktor, et mul õiget fotoaparaati pole. Mul sellised eblakad, mis kerge taskusse pista, hind pluss-miinus 200 eurot. Et poleks niiväga üle jõu, kui paari-kolme aasta pärast end ammendanud on ja tekib vajadus uus muretseda.

Nii ma siis mõtlesin, et korra nädalas võiks ju olla postitus, kus paar kolm lauset ja teist sama palju pilte. Et kui kirjutada pole tuju, siis fotod ma ikka leian.
Seda enam, et facebookis toimub Estofotojaht.
Pole vaja endal teematki välja mõelda!

Ometi, ometi... juba mitu võimalust olen maha maganud.

Aga et sügis ikka kestab, siis teen selle postituse ära.
Hilinemisega.

Fotojaht: sügis.


Lugu on ka.

Meie kandis liigub sügiseti hunte. Tuttav rääkis, kuidas seisis koduõues ja kuulas, kuidas nad uluvad.

Hundid.

Teine kohalik näitas pilti hobusest, keda hundid olid rünnanud. Ikka päris korralikud kriimustused.

Mõned aastad tagasi oli üle-põllu-naabrite ketikoer maha murtud.

Pildil ka.
Hundid.
Ja akna  taga on sügis.

Koht on imeline!

Sattusin sinna eile pidulikule õhtusöögile.
...

pühapäev, 29. oktoober 2017

Nähtamatu daam

...
Ma organiseerin viimasel ajal ise vähe, pigem kulgen. Aga kulgen päris hea meelega.
Kui kutsuti Viljandisse, kulgesin sinna.


Enne seda kulgesin Pärnus ja Tallinnas. Tuleb tõde tunnistada, et need kulgemised olid osaliselt siiski mu oma korraldatud. Ühe lapse andsin Pärnus ära, teise võtsin Tallinnas vastu. Koos kulgesime läbi vanalinna rongijaama, sealt edasi läbi Aegviidu kodu poole.


...
Aga eile kulgesime teatrisse.
Viljandi.

Nähtamatu daam peitis ennast "Ugala"teatri salajastes nurgatagustes, varjatud uste taga.

Etendus selline.
"Nähtamatu daam".
Priskelt kolm tundi seiklusi ja sekeldusi, armastust, suurejoonelisust, flirti, intriige ja paras annus huumorit.  Kaunid kostüümid, huvitav lavakujundus, ilus muusika.
Ja palju noori andekaid näitlejaid.


...
Ma isegi ei tea, kas mu nina oli kogu aeg niiske ja kippus tilkuma seepärast, et olin kahel päeval järjest läbimärgade jalgadega ringi tatsunud, või hoopis seepärast, et naersin nii, et silmad märjad... ja pisaratega kaasneb teatavasti ka veevool ninast.
Viimase teooria poolt kõneleb see, et täna ei mingit nohu.
Teooria vastu... no nii naljakas see ka ei olnud.

Igatahes jõudsin etenduse jooksul vähemalt seitse korda aevastada, teist sama palju nuusata.

Aga õhtul hakkas juba taanduma.
Tatine enesetunne ja tatine ilm.

Täna kõik ok.

Kui etendusest rääkida, Mette arvas, et tema annab 8-9 punkti 10st. Minult tuleb ehk 6 või 7.

Millest võib järeldada, et sobib rohkem vanusele alla 20 ja natuke vähem vanusele 60+.
Siiski, kuigi ei ülista, ei vingu ka.

Lapsuke oli rahul.
Ja minagi ei nurise.
...